Jaan Eilart (1933-2006)
Tahan peatuda Jaan Eilartil, nagu paljude Eesti suurmeeste puhul, hinnanguga, mis käsitleb teda kui inimest ja teadlast. Jaan Eilart sündis 24. juunil 1933 a. Türi lähistel Pala külas Reegla talus Hansu ja Alma esimese pojana. Lapsepõlvekodu oli kui unelmate koht meeliköitva loodusega Türi väikevoorestiku alal. Iga aastaaeg köitis selles kaunis looduses noore Jaani meeli ja siit sai alguse see säde, mis sähvatas säravaks lõkkeks Eesti looduse ja kultuuri tundmaõppimisel ja ka õpetamisel. 1946 a. Kirna Algkooli lõpetamise järel siirdus Jaan Türi Keskkooli, mille lõpetas sügava loodushuvilisena, tänu bioloogia- ja keemiaõpetaja Hendrik Künnapuu tugevale mõjule, sooviga asuda edasi õppima loodusteadusi. Esimesed õpinguaastad möödusid tolleaegses Eesti Põllumajanduse Akadeemias 1952-56.a., kuid sügavam huvi bioloogia vastu viis Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1957.a. kiitusega. Tugeva teadusliku bioloogia tundmise ja tunnetamise sai Jaan Türi Keskkoolist. Seal oli tegemist mitmete aladega - ta tegeles kirjandusliku omaloominguga, oli ühtlasi kirjandusliku omaloomingu sektsiooni juhataja, laulis mees- ja segakooris, kuid süda kuulus bioloogiale. Seal oli juhendaja õpetaja Hendrik Künnapuu organiseerinud elavnurga, kus olid akvaariumid karpkaladega, peegelkarpidega, kuldkaladega ja kokredega. Nende hooldamine ja toitmine vajasid hoolikust ja järjekindlust. Jaanile olid abiks huvilised A. Järvekülg, U. Roosimaa, K. Pork jt. See oli loodusesse loomingulise ja uuriva suhtumise kujunemise aeg. Käesoleva artikli autori valduses on Jaan Eilarti käega kirjutatud tekst järgmises sõnastuses: „Meie, vilistlased,oleme uhked, et selle kooli kasvandikud (Lembit Koik, Johannes Lott, Enn Anupõld, Mati Klooren jt.) on mänginud kandvat rolli justnimelt vabariigi kultuurielus“. Kui EPA zootehnika ja metsanduse eriala viisid senist rada süvendatult edasi, siis TRÜ bioloogia õpingud taimegeograafina ja maastikuteaduse ning looduskaitse süvitsi käsitlemisel andsid teadmistele sügavuse, sära ja viimase lihvi. Ta unistas ja teostas, rajas looduskaitse- ja kodu-uurimise kabineti. Juba 1957.a. luges ta üliõpilastele looduskaitse üldkursust. See oli uus Eestis, NSVL-s jm. Oli töö Zooloogia ja Botaanika Instituudis, Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjonis teadusliku sekretarina. Ta koostas Eesti taimkatte täpse kaardi (juba üliõpilasena!), käis tutvumas Eesti loodusega – väliriietuses, raske seljakott seljas, 40 km looduseradu päevas. Aga huvi, visadus ja sihikindlus viisid edasi unistuste teel. Ta armastas käia kõrge tempoga, nii oli sageli kaaslastel raske temaga sammu pidada. 1958. a. asutas Tartu Riiklikus Ülikoolis üliõpilaste looduskaitseringi (esimese maailmas), kus aktivistideks olid Leonhard Jaanson, Mart Vaher, Jaan Remmel. Nende ringi sümboliks oli luuderohi (Hedera helix) Väga tabavalt on iseloomustanud Jaan Eilartit tuntud ajakirjanik Ivi Drikkit: „Jaan Eilart on mees, kes tunneb Eestis iga teerada, taluaset, pinnavormi, taime ja kultuuri jalajälgi“. Kõik eelöeldu oli baasiks, mille alusel 1966. a. asutas Eesti Looduskaitse Seltsi, mille tegevesimees oli ta kuni 1988. aastani, esimees 1988-96 ja aseesimees aastast 1997. Kogu oma tegevuse tõttu oli ka võimalus käia välismaal ja Jaapanist saadud idee alusel hakkas Jaan rajama Eestis looduse õpperadasid. See tegevus oli jälle Euroopas esimene, seega teedrajav. 1969-71. aasta rajati Eestis Lahemaa Rahvuspark. See oli omakorda esimene Nõukogude Liidus. Selle tegevusega olid rea aastaid seotud mitmed Eesti ühiskonnategelased – Edgar Tõnurist, Feliks Nõmmsalu, Veljo Ranniku jmt. 1990. a. seisuga oli maailmas 1368 rahvusparki, nii oli selles suures peres ka Eesti esindatud. Hiljem on rajatud veel Soomaa ja Karula RP ning hulgaliselt kaitstavaid alasid. 1970-ndatel ja 1980. aastail võeti vastu mitmeid seaduslikke akte, kuna oli tehtud tänuväärne eeltöö ja ka vajadus Eesti loodust kaitsta looduse kahjustajate vastu.
1978. aastast oli Jaan Eilart Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidu liige, Ida-Euroopa piirkonna president. Tema viljakas tegevus oli kandunud Eestist Euroopasse ja maailmatasandile. Seoses rahvusvahelistest üritustest osavõtuga oli Jaan Eilartil hea ülevaade maailmas tehtavast looduskaitsealasest tööst. Tal oli võimalus osaleda teaduslikel konverentsidel ja seminaridel rohkem kui 60 riigis. Ta on juhendanud paljusid õppematku, juhtinud loodusealaseid suurkogusid, juhendanud ja osalenud mitmeil kultuuritegelaste mälestusüritustel ja juhendanud väliskülaliste loodusalaseid käike ja ekskursioone. Kujunes väga laialdane looduskaitsealane sidemete võrgustik. Tegevus oli kandunud looduse juurest inimese ja kultuuri juurde. Neid kolme osapoolt ei saa kuidagi lahus vaadelda. Imetletavad on Jaan Eilarti esinemised ja kirjalik sõnaseadmine. Nii huvitavat ja sütitavat rääkimise stiili ja kirjutamisoskust on antud vähestele inimestele. Tuntud igapäevaste sõnade seadmisel tuli välja just nimelt „eilartlik“ väljendusviis. Sellist annet on vähestel. Tal olid oma tegevusaladel sügavad ja laialdased teadmised ja ta oskas neid ka imepäraselt ja erakordselt edastada kuulajatele-lugejatele. Õnneks on tema suulisi esinemisi lindistatutena säilinud hulgaliselt, aga väga tänuväärne on tema kirjalik loometöö.
Jaan Eilartilt on ilmunud rida teoseid:
Väga suur on tema bibliograafia – vähemalt 1308 kirjet, lisaks veel, mis teiste vahel, leidmata (neid üldse kogus Sirje Tammoja) Lisaks on ta kõrgkoolides lugenud 10-ne kursuse loenguid. See on kolossaalne töö ja seda hinnata saab vaid kõrgtasemel. Märt Karma on kirjutanud: „Ta oli õpetaja, kelle koolkonnaks on vaat et pool Eesti rahvast“. Kõikides oma esinemistes nii sõnas kui kirjas ta õpetas armastama Eestit. Ta sütitas inimesi – tuli süütab tule!
Jaan Eilartil oli väga suur raamatukogu.Ta oli sügav raamatuhuviline ja sealt paljude teadmiste ammutaja ja rikastaja. Aga ka suur kunstikogu oli allikaks paljudele kunstialastele probleemidele oma loovuses, aga ka teiste kunstilembesust arendades. Ta kinkis paljudele kunstiteoseid. Vaatenurki ja seisukohti looduse käsitlemisel ta avaldas ajakirjas „Eesti Loodus“ ja paljudes teadusartiklites välismaal. Ta oli Eesti looduse suur patrioot, nägi inimest ümbritsevas looduses selle kõige erinevamais vormides.Ta oli eestluse levitaja maailmas. Kuid alati oli tal meeles kodupaik ja Türi kool. Igal Tallinna või Paide reisil nõupidamistele leidis ta ikka aja käia neis mõlemais. Ta oli alati oodatud esineja Türi Keskkooli bioloogiapäevadel ja vilistlasüritustel. Alati informeeris meid uudistest oma tegevusalas.Ta oskas sihikindlalt ja soliidselt esineda ka tookordsete võimuritega suheldes vabariigi ja rajooni või maakonna tasandil. Targalt tegutsedes saavutas ta kõik soovitu Eesti, Järvamaa ja Türi huvides.Türil nimetati Wiedemanni tänav, paigutati mälestuskivi F.J. Wiedemannile, nimetati Kurrikoffi tänav, Türi Keskkoolis loodi vilistlaskogu ja vastavad tavad, koolilipp (esimene Eestis 1950-tel aastatel) Türi koolis loodi Eesti Looduskaitse Seltsi Türi osakond (tol ajal väga arvukas!), kooli külalisteraamat lendude kokkutulekuteks, igal vilistlaspäeval istutati mälestuspuu. Rikas elu ja töö ei jäänud märkamata. Teda on autasustatud väga mitmetel viisidel:
Türi linna aukodanik, ENSV teeneline loodusekaitsja, Valgetähe III kl. orden,Järvamaa vapimärk nr.1, Jakob Hurda nim. auhind, Erik Kumari looduskaitsepreemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö auhind, Soome Valge Roosi Rüütelkonna teeneterist, Krakovi TA medal, Kopernikuse medal, Vavilovi medal, K.E. von Baeri medal, R.Boldti medal.
Ta oli paljude välisriikide organisatsioonide auliige, loodusekultuuri suunaja. Õigusega võime Jaan Eilartit lugeda kuuluvaks Eesti suurmeeste hulka koos Jakob Hurda, Villem Reimani, Jaan Tõnissoni jt. paljudega.
Jaan Eilart on oma töödega ja elumälestustega meie mõtetes ja südametes kui meie maa, rahva, looduse ja kultuuri põhjalik tundja ja tutvustaja nii meie väikeses Eestis kui ka suure maailmas.
22. juunil 2007.a. istutati Türi kooli parki Jaan Eilarti mälestuseks tamm (nimetahvliga) ja paigaldati tema sünnitalu õuele Reeglal mälestuskivi.
Kalju Tamm,
Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Loodusuurijate Seltsi liige
Tugimaterjale:
ENE kd.2,1987
EE kd.11,2002
EE kd.14,2000
Loodus,2006,nr.4
Järva Teataja ,2003,07.06.
Türi Rahvaleht ,2006,nr.7
Esileht>>>
1978. aastast oli Jaan Eilart Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liidu liige, Ida-Euroopa piirkonna president. Tema viljakas tegevus oli kandunud Eestist Euroopasse ja maailmatasandile. Seoses rahvusvahelistest üritustest osavõtuga oli Jaan Eilartil hea ülevaade maailmas tehtavast looduskaitsealasest tööst. Tal oli võimalus osaleda teaduslikel konverentsidel ja seminaridel rohkem kui 60 riigis. Ta on juhendanud paljusid õppematku, juhtinud loodusealaseid suurkogusid, juhendanud ja osalenud mitmeil kultuuritegelaste mälestusüritustel ja juhendanud väliskülaliste loodusalaseid käike ja ekskursioone. Kujunes väga laialdane looduskaitsealane sidemete võrgustik. Tegevus oli kandunud looduse juurest inimese ja kultuuri juurde. Neid kolme osapoolt ei saa kuidagi lahus vaadelda. Imetletavad on Jaan Eilarti esinemised ja kirjalik sõnaseadmine. Nii huvitavat ja sütitavat rääkimise stiili ja kirjutamisoskust on antud vähestele inimestele. Tuntud igapäevaste sõnade seadmisel tuli välja just nimelt „eilartlik“ väljendusviis. Sellist annet on vähestel. Tal olid oma tegevusaladel sügavad ja laialdased teadmised ja ta oskas neid ka imepäraselt ja erakordselt edastada kuulajatele-lugejatele. Õnneks on tema suulisi esinemisi lindistatutena säilinud hulgaliselt, aga väga tänuväärne on tema kirjalik loometöö.
Jaan Eilartilt on ilmunud rida teoseid:
- 1958.a.Looduskaitse alused,
- 1960.a.Flooraelemendi mõistest taimegeograafias,
- 1963.a.Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras,
- 1965.a.Kas tunned maad(kaasautor),
- 1973.a.Maa ja rahvas,
- 1974.a.Eesti metsad,
- 1976.a.Inimene, ökosüsteem ja kultuur,
- 1986.a.Looduse õpperajad.
Väga suur on tema bibliograafia – vähemalt 1308 kirjet, lisaks veel, mis teiste vahel, leidmata (neid üldse kogus Sirje Tammoja) Lisaks on ta kõrgkoolides lugenud 10-ne kursuse loenguid. See on kolossaalne töö ja seda hinnata saab vaid kõrgtasemel. Märt Karma on kirjutanud: „Ta oli õpetaja, kelle koolkonnaks on vaat et pool Eesti rahvast“. Kõikides oma esinemistes nii sõnas kui kirjas ta õpetas armastama Eestit. Ta sütitas inimesi – tuli süütab tule!
Jaan Eilartil oli väga suur raamatukogu.Ta oli sügav raamatuhuviline ja sealt paljude teadmiste ammutaja ja rikastaja. Aga ka suur kunstikogu oli allikaks paljudele kunstialastele probleemidele oma loovuses, aga ka teiste kunstilembesust arendades. Ta kinkis paljudele kunstiteoseid. Vaatenurki ja seisukohti looduse käsitlemisel ta avaldas ajakirjas „Eesti Loodus“ ja paljudes teadusartiklites välismaal. Ta oli Eesti looduse suur patrioot, nägi inimest ümbritsevas looduses selle kõige erinevamais vormides.Ta oli eestluse levitaja maailmas. Kuid alati oli tal meeles kodupaik ja Türi kool. Igal Tallinna või Paide reisil nõupidamistele leidis ta ikka aja käia neis mõlemais. Ta oli alati oodatud esineja Türi Keskkooli bioloogiapäevadel ja vilistlasüritustel. Alati informeeris meid uudistest oma tegevusalas.Ta oskas sihikindlalt ja soliidselt esineda ka tookordsete võimuritega suheldes vabariigi ja rajooni või maakonna tasandil. Targalt tegutsedes saavutas ta kõik soovitu Eesti, Järvamaa ja Türi huvides.Türil nimetati Wiedemanni tänav, paigutati mälestuskivi F.J. Wiedemannile, nimetati Kurrikoffi tänav, Türi Keskkoolis loodi vilistlaskogu ja vastavad tavad, koolilipp (esimene Eestis 1950-tel aastatel) Türi koolis loodi Eesti Looduskaitse Seltsi Türi osakond (tol ajal väga arvukas!), kooli külalisteraamat lendude kokkutulekuteks, igal vilistlaspäeval istutati mälestuspuu. Rikas elu ja töö ei jäänud märkamata. Teda on autasustatud väga mitmetel viisidel:
Türi linna aukodanik, ENSV teeneline loodusekaitsja, Valgetähe III kl. orden,Järvamaa vapimärk nr.1, Jakob Hurda nim. auhind, Erik Kumari looduskaitsepreemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö auhind, Soome Valge Roosi Rüütelkonna teeneterist, Krakovi TA medal, Kopernikuse medal, Vavilovi medal, K.E. von Baeri medal, R.Boldti medal.
Ta oli paljude välisriikide organisatsioonide auliige, loodusekultuuri suunaja. Õigusega võime Jaan Eilartit lugeda kuuluvaks Eesti suurmeeste hulka koos Jakob Hurda, Villem Reimani, Jaan Tõnissoni jt. paljudega.
Jaan Eilart on oma töödega ja elumälestustega meie mõtetes ja südametes kui meie maa, rahva, looduse ja kultuuri põhjalik tundja ja tutvustaja nii meie väikeses Eestis kui ka suure maailmas.
22. juunil 2007.a. istutati Türi kooli parki Jaan Eilarti mälestuseks tamm (nimetahvliga) ja paigaldati tema sünnitalu õuele Reeglal mälestuskivi.
Kalju Tamm,
Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Loodusuurijate Seltsi liige
Tugimaterjale:
ENE kd.2,1987
EE kd.11,2002
EE kd.14,2000
Loodus,2006,nr.4
Järva Teataja ,2003,07.06.
Türi Rahvaleht ,2006,nr.7
Esileht>>>